Just One Look Great NonProfits badge  
Subscribe to our free newsletter.

Lugu sellest, kuidas ma tutvusin Gangaji´ga, muutusin vaimseks ning leidsin igavese õnne saladuse


deutsch português nederlands לעברית english română pусский

 

Aastal 1993 istusin ma Englewoodi föderaalses vanglas Colorado osariigis ja kandsin 15ndat aastat karistust mitmete poliitiliselt motiveeritud pangaröövide ja sabotaaži eest, mida olin korda saatnud 70ndatel. Tol ajal ei olnud ma absoluutselt, mitte vähimalgi määral huvitatud millestki vaimsest. Olin end kaua aega veennud, et kõik vaimsed asjad on lihtsalt lood, mida me iseendale jutustame, et end oma elupäevadest läbi suudaksime vedada, ilma et oma elu ilmselgest kasutusest ja mõttetusest tingitud meeleheitesse sureksime - elu, mis on ju lõpuks vaid surnud liha, mis enne taas surnult maha langemist kõnnib ja räägib. Mul ei olnud tõesti üldse huvi millegi vaimse vastu. Kuid septembris aastal 1993 kutsus üks sõber mind kohtumisele vaimse õpetajaga, kes oli meie vanglasse külla tulemas. Sõbra sõnutsi oli tegemist kauni blondi lõunaosariikidest pärit naisterahvaga, kes jagab mingit eksootilist India vaimset õpetust. Sõber küsis minult, kas ma sooviksin tulla kabelisse, et selle õpetajaga mõned tunnid koos veeta. Loomulikult ma soovisin seda. Tema eesmärk polnud minu jaoks oluline. Mulle pakutakse võimalust veeta mõned tunnid väikeses grupis kauni blondi lõunaosariiklasest naise seltsis, kes tutvustab mingit eksootilist õpetust. Mis saaks olla selles halba?

Õhtul, mil ta pidi saabuma, kogesin ma kabeli suunas jalutades midagi, mida tagantjärele mõeldes võiks pidada paanikahooks. Olin hirmust halvatud. Teadsin, et suren ära. Mu süda tagus, ma higistasin ja ei saanud hingata. Arvasin, et ilmselt on tegemist südameatakiga, kuigi mingit valu ma ei tundnud. Niisiis selle asemel, et minna kohtuma selle imelise ja eksootilise naisega, veetsin ma kogu tema külastuse aja istudes üksi pingil kohas, mida nimetatakse ülemiseks tiivaks, ja ootasin kuni see kogemus vaibus ja kadus. Seal istudes suutsin ma seda mõistusega seletada ja sain aru, et tegu pole kaugeltki millegi nii hulluga, nagu olin arvanud. Kui mu sõber kabelist naases ja minult küsis, miks ma ei tulnud, vastasin, "Ah, mul oli midagi paremat teha," ja sinnapaika see jäigi.

Peaaegu kohe pärast seda hakkasin käima kohtumistel tiibeti budistidega Boulderi Naropa Instituudist, kes käisid kord nädalas kabelis. Nad olid Trungpa Rimpoche õpilased. Ma ei teadnud, miks ma seda teen. Minuga ei olnud toimunud mingit äkilist vaimset ärkamist. Hakkasin seal lihtsalt käima ja kuulasin, mis neil öelda on. Ma olin väga üllatunud, kui avastasin, et teadsin kõike, mida nad räägivad. Ma ei teadnud, et ma seda tean kuni seda nendelt kuulsin, aga kui olin selle ära kuulnud, mõistsin, et iga taipamine, iga arusaam ja iga budistlik õpetus, mida nad tutvustasid, oli miski, mida ma alati olin tõeks pidanud. Alustasin budistliku praktikaga. Mul läks väga hästi ja ma arenesin väga kiiresti. Mehed, kes Naropast meil käisid, olid minust üsna vaimustatud. Jumal teab, mida nad mõtlesid, kuid tundus, nagu oleksid nad innustunud sellest, et vanglas minu peale sattusid. Mõne aja pärast tõid nad kaasa Tiibeti laama, et saaksin paluda varjupaika ja anda bodhisattva vande. Mõistsin selgesti, et olen budist, olen alati olnud ja kahtlemata ka selleks alati jään. Ma ei tea, kuidas seda budismiga tutvumise lugu mõistetavalt rääkida, sest see ei olnud mõistetav. See lihtsalt rullus lahti ja vallutas mind mingisuguse lepitamatu ja vastupandamatu paratamatusega.

Ma osalesin ka iganädalastel kohtumistel inimestega, kes käisid rääkimas Gangaji´st (see blond lõunaosariiklasest naine) ja tõid kaasa videosid tema satsang´itest.* Kui veider see oli! Mina, kes ma olin absoluutselt mitte-vaimne, olin nüüd vaimsesse maailma, vaimsesse mängu kuidagi täiesti kinni jäänud. Kuid tänu oma sügavatele arusaamadele budismist olin ma võimeline, või nii ma vähemalt arvasin, vahet tegema tõel ja valel selles valdkonnas ning käisin Gangaji kohtumistel missiooniga. Ma tahtsin temast sisse võetud meestele selgeks teha, et see naine on valelik ja võlts petis ning et nad ei peaks teda kuulama. Arvatavasti tahtsin ma neid päästa tema ahvatleva pakkumise eest. "Budistid on asjaga tegelenud 2500 aastat," ütlesin ma neile enda arvates suure kaastundega, "ja nad teavad, mida nad teevad. Virgumine nõuab pikka, rasket tööd; vabanemise saavutamiseks on vaja distsiplineeritud meditatsioonipraktikat ja selleks võib kuluda mitmeid elusid, kuid see naine tuleb ja ütleb, et selleks pole vaja midagi teha. Hoidke temast eemale, ta on mürk," hoiatasin ma neid.

1994. aasta aprillis või mais, umbes kolm kuud pärast mu budistliku praktika algust, viidi mees, kes mind algselt vaimsesse maailma kutsus, üle teise vanglasse. Tal oli mitteametlik ametikoht vangla administratsiooni ja vanglat külastavate idamaiste vaimsete tegelaste vahendajana ning pärast tema lahkumist liikus see roll loomulikult edasi mulle, Englewoodi vangla tiibeti budismi staarile. Niisiis, kui saabus aeg Gangaji naasmiseks, 1994 aasta juuni, olin ma vastutav korraldamise ja inimeste teavitamise eest ning pidin tema saabumise õhtul kabeli tema jaoks ette valmistama, teda vastu võtma ja teda koos saatjaskonnaga eskortima ning juhatama neid sinna, kuhu nad pidid minema, ja nii edasi. Tegin seda hea meelega, mul oli ükskõik – ta võis küll olla kurat, kuid ma olin sama õnnelik kuradiga kui oleksin olnud jumalaga. Ja nii ma siis tegin kõik mis vaja ning kui aeg kätte jõudis, plaanisin ta vastu võtta ja seejärel tennist mängima minna. Olin tol ajal kõva tennisemängija.

Kohtasin teda väljas kõnniteel. Ta tuli minu juurde, võttis mu käest kinni, vaatas mulle otsa ja ütles: "Te olete vist John?" (Ta teadis mu nime, sest inimesed, kes tema õpetust vanglasse tõid, olid talle rääkinud sellest mehest, kes teda vihkab ja temast halba räägib ning talle raevukalt vastu on).

Ja sel hetkel kui ta rääkis, jäi kõik seisma. Ma ei tea, kuidas seda teisiti öelda, kõik jäi lihtsalt seisma. Mõtted peatusid. Pidev tähelepanu liikumine objektilt objektile jäi seisma. Kogu mõtte ja mõistmise, tähenduse, motiivide, ajaloo ja mälu aparaat – kõik see, mida arvasin end olevat – lihtsalt haihtus. Ja kõige muu puudumisel jäin mina alles.

Loomulikult armusin ma temasse silmapilkselt ja totaalselt ära. Veetsin esimese meie kohtumisele järgnenud aasta äärmusliku õndsuse seisundis ja kogu oleva ühtsuse ilmse tõelisuse selges nägemises. Kirjutasin talle peaaegu iga päev ja imede ime – ta vastas mulle peaaegu sama tihti. Ta rääkis minust kõikjal, kus ta käis. Ma olin tema lemmikloom, tema staar. Ja ma veetsin selle esimese aasta õndsusesse uppunult – ei olnud hinnanguid, ei olnud eelistusi, oli vaid õndsus.

Kuid selle kõige all oli uskumus, küll nähtamatu, kuid selle tõttu mitte vähem võimas, et see õndsus, see uus seisund, see uus lugu, on tõeline mina. Olin selleks ajaks hakanud lugema kõiki vaimseid raamatuid, mis mulle kätte sattusid. Mõistan nüüd, et tegin seda selleks, et oleksin iseendale võimeline paremini rääkima lugu ärganud John Shermanist, enesetunnetuse saavutanud John Shermanist, uuest, parandatud John Shermani versioonist. Lugesin Papaji raamatuid. Lugesin Nisargadatta´t ja budistlikku Pali kaanonit, lugesin Wei Wu Wei´d ja Rumi´t, lugesin Veedasid, Gita´t ja Upanišaade, Ületava Mõistmise Südasuutrat, Teemantsuutrat, Vajra Samadhi Suutrat, Kümne Tervikliku Teguviisi Suutrat, Lootossuutrat ning paljusid teisi Mahajaana suutraid; lugesin Tripitakat, lugesin Yoga Vashista´t, lugesin Shankarat ja tema õpetusi. Ma ei lugenud Ramanat, sest ma juba teadsin, mida Ramanal pakkuda on. Kõik, mis Ramanal oli, on küsimus "Kes ma olen?" ning ma juba teadsin, kes ma olen: ma olen Olemine-Teadvus-Õndsus, olen teadlik teadvus ise, värske, puhas ja plekitu. Kirjutasin tol aastal Gangaji´le, et "ma kuulen, kuidas kivid laulavad mulle vaikseid Olemise aariaid." Niisiis ma ei lugenud Ramanat, sest ta oli minu jaoks liiga lihtne, liialt algeline.

Umbes aasta möödudes tundsin, et õndsus on kadunud. Hakkasin tahtma teisi asju, inimlikumaid asju, näiteks tõelist armastust naise vastu või rohkem otsest füüsilist kontakti Gangaji´ga või vanglast vabanemist, küllalt raha elamaks mugavalt vanglas ja hiljem kui välja saan, lootust turvalisuse ja mugavuse järele... selliseid asju. Avastasin end tahtmas neid asju ja paljusid teisi, kuid ma ei saanud neid, ja õnduse ning paradiisi kogemus hakkas lahti hargnema ja avaldama end mitte sellisena, nagu seda arvatakse olevat. Nagu ka teiste tõeliselt heade droogidega, oli kainenemine palju hirmuäratamavalt armetum kui kaif oli olnud võrratult ilus.

Nii et paradiisi kogemus, õndsus ja kõik-on-üks ja eraldatuse puudumine rebenes tükkideks mu nüüdsest kasvava uskumuse taustal, et ma vajan, kuid ei saa ega oma teatud olulisi kogemusi: välja oli ilmunud uus lugu, lugu John Shermanist kui vaesunud ja puudust kannatavast inimesest. Mis minust saab, kui ma vanglast vabanen? Mul ei olnud tööd. Mul polnud raha. Ma ei osanud midagi teha. Mul polnud kedagi, kes mind armastaks... Mida ma teeksin? Kuidas ma ellu jääksin? Kas Buddha aitaks mind siis? Või Gangaji?

Kõik lagunes väga kiiresti koost ning see, mis oli olnud paradiis, terve aasta kestnud absoluutne õndsus, näitas nüüd mulle oma teist nägu, milleks oli õudus, koledus, klaustrofoobia, kokkutõmbumine, vastikus, hädalisus, puudusetunne, tahtmine, kuid mitte saamine, kasutu vastupanu, klammerdumine, kaotamine, ihaldamine...

Langesin armetusse meeleheitesse. Mäletan, kuidas ma tahtsin karjuda ja paluda Jumalat, keda ma ei uskunud, et ta teeks nii, et ma poleks selle naisega kunagi kohtunud, et ma poleks kunagi kuulnud valgustumisest, enesetunnetusest või muust taolisest rämpsust. Enne temaga kohtumist oli minuga kõik korras. Ma mängisin tennist ja bridži, tegin aeg-ajalt savu, veetsin kuttidega aega – minuga oli kõik hästi. Mul ei olnud palju ja ma ei oodanudki palju. Kuid nüüd, olles näinud paradiisi, õndsust ja lõpmatut tingimusteta vabadust, ja näinud seda kõike kadumas, oleksin ma andnud kõik selleks, et teha nii, et ma sellest mitte kunagi mitte midagi kuulnud poleks. Olin budistidelt kuulnud, et inimelu suurim õnn on pelgalt sõna "valgustatus" kuulmine. Mulle tuli see meelde ja ma sülitasin selle mälestuse peale. Oleksin andnud kõik selleks, et mitte kunagi seda sõna kuulnud olla ja olla tagasi seal, kust ma alustasin; et mulle antaks teine võimalus öelda Alanile, sellele tüübile, kes mind temaga kohtuma kutsus: "Ei, ma ei soovi sellega mingit tegemist teha." Kuid põrgu ei läinud ära, ihaldamine ei läinud ära. Klaustrofoobia ei läinud ära; ega läinud ka valulik, kannatust valmistav, haige viletsus. Miski sellest ei läinud ära.

Niisiis lõpuks oma meeleheites, mitte mingi uue arusaama või taipamise tõttu, vaid ainuüksi lootusetuse ja meeleheite poolt kannustatuna, pöördusin esimest korda Ramana poole. Ma hakkasin Ramanat lugema. Ma kandsin suurt punast raamatut "Vestlused Ramana Maharshiga" kaasas kõikjal, kus ma käisin ja lugesin seda kogu aeg. Ma lugesin seda ega suutnud enamikust tema öeldust üldse aru saada. Ta rääkis mõistetest, millega ma olin tuttav ning praktikatest, millega ma olin tuttav – näiteks pranayama, mantra ja japa, tühjus ja meele hävimine ja nii edasi, kuid ta rääkis nendest nõnda, nagu nad ei puutuks kuidagi asjasse.

Inimesed tulid tema juurde küsimustega ja kuigi ta oli kõiges vaimsesse arusaamisse puutuvas uskumatult teadlik ja erudeeritud ning omas sügavat ja otsest arusaamist sellest, mida nad küsisid ning vastas neile selle arusaamise baasilt, kasutades oma sõnavara ja vaatenurka, oli selge, et tema jaoks ei puutunud see kõik üldse asjasse.

Ainus asi, mis Ramanat üldse huvitas oli küsimus "Kes?" Ramana julgustas alati kõiki, kes tema juurde tulid välja selgitama tõde selle kohta, kes nad on. Ta ei kaldunud sellest kunagi kõrvale. Mitte kunagi. Üha uuesti ja uuesti ja uuesti. Kes seda küsib? Kelle jaoks on see probleem? Kes seda vajab? Kes selle all kannatab? Kes seda tahab? Kes sa tõeliselt oled? Mis sa tõeliselt oled?

Mis egosse puutub, siis ta soovitas neil spirituaalselt haritud inimestel unustada kõik, mida nad teavad väidetavast ego olematusest ning selle asemel egost kinni haarata, "sellel kõrist kinni võtta." Need olid tema sõnad: sellest kinni hoida ja otsida, kust see tuleb, kuhu see läheb ja mis see on. "Kust see tuleb?" küsis ta. "Jah, ma tean, et sa oled täis vaimset mõistmist ja sa tead õndsusest kõike, sa oled vilunud pranayamas ja nii edasi, aga see mina? Mis on see mina? Mis see tõeliselt on?" See oli ainus, millest ta hoolis. Ta soovitas inimestel teha seda: "Lihtsalt uuri järgi, kes sa oled ja kõik muu laabub iseenesest."

Oma meeleheites haarasin ma tema sõnast kinni. Ja ma hakkasin otsima, nii nagu ma suutsin, seda, kes ma olen. Ma ei olnud selles eriti osav, kuid ma hakkasin otsima mina-mõtet, ego, subjekti, teadvust. Hakkasin otsima seda, mis on püsiv. Mis ma tõeliselt olen? Kust see "mina" mõte tuleb? Millele ta viitab? Millest see ühesõnaline lugu "mina" siis lõpuks jutustab?

Mul oli palju õnne, sest olin vanglas ja varasemate üleastumiste tõttu pidin töötama vaid 20 minutit päevas. Vangla administratsioon oli keelanud mul töötamise kuni saja jala kaugusel arvutitest ning ainus töö, mis sellele piirangule vastas, oli vanglatöötajate käimla koristamine. Selle töö sooritamine võttis aega umbes 20 minutit, pärast mida oli mul vabadus õues jalutada, oma kongis istuda või teha muid asju, mis ei viinud mind arvutite lähedale.

Nii et ma kasutasin oma aega, et vaadata – vaadata, vaadata, vaadata, lugeda Ramanat, vaadata, ja mitte midagi muud. Olin täielikult haaratud vajadusest leida tõde iseenda kohta, see oli mu kinnismõte. Olin kuulnud Ramanat mulle ütlemas, et ainus probleem on vale arvamus sellest, kes ma olen ning, et lahendus on tõde, ja tõde on lihtne. Olin kuulnud Ramanat ütlemas, et mitte ükski kogemus, mitte ükski ilming, olgu siis hea või halb, ei oma siin mingit tähtsust. See ei ole vale. Su praktikad ei ole valed, su uskumused ei ole valed, su head asjad ja halvad asjad ei ole valed. Nendest pole siin lihtsalt mingit kasu. Saa teada, kes sa oled ja kõik saab korda.

Veetsin aega oma naril ja vaatasin enda sisse. Ma teadsin kui mitte-vaimne on isegi mõte enda sisse vaatamisest. Ei ole ju mingit sisemist ega välist, ega ju? Kõik on üks, ei ole sisemist ega välimist, ülemist ega alumist, mind ega sind, kannatust ega kannatuse lõppemist ja nii edasi. Kuid siiski pidin ma midagi tegema. Pidin kuhugi vaatama ja niisiis ma püüdsin kogu südamest vaadata enda sisse, et saada teada, mis "sees" on. Mida tähendab olla sees? Kus see asub? Otsisin "ennast" ja otsisin "mind." Otsisin ka egot. Leidsin kokkutõmbumise ja puuduse tundeid, väikeseid ebameeldivaid sõlmekesi, mis tundusid olevat mu keha sees. Ja see tundus olevat mina. Niisiis, see peabki olema ego. Ma ei hoolinud sellest, et see on spirituaalselt ebakorrektne. Ma lihtsalt läksin selle juurde, mis tundus olevat mina ja hoidsin sellest kinni, haarasin sellel kõrist. Ja midagi erilist ei juhtunud. Kuid ma jätkasin ja jätkasin. Istusin oma voodi peal ja haarasin nendest puuduse, tahtmise, kokkutõmbumise ja agressiooni kogemustest kinni ning ütlesin neile vaikselt omaette kogu agressiivse energiaga, mida suutsin kokku võtta: "Sure! Sure! Sure!" proovides kogu oma väega seda asja ära tappa. See on ju kõige tavalisem vaimne taipamine, et ego tuleb kas tappa või terveks ravida ning selle ravimine tundus mulle väga ebatõenäoline.

Ja ühel päeval, istudes oma naril ning püüdes seda tappa, jõudis mulle kohale "See asi ei sure ju kunagi!" Ja ma pahvatasin naerma. Ma naersin ja naersin... ja see oli mõnus.

Duši all olles ja tundes vee langemist kehale, püüdsin keskenduda tundele, mida tekitab vesi mu naha peal ning kogeda, mida tähendab olla sellest teadlik – mitte kui vesi või nahk, vaid lihtsalt see puhas vahetu tunne ise. Kuna Ramana soovitas mul iseennast otsida, siis ma püüdsin mõista, mida tähendab sellest tundest teadlik olemine. Ainult seda ma proovisingi teha – otsida iseennast, õppida otsima iseennast seda teha proovides. Otsisin subjekti. Mis ma tõeliselt olen? Mis on see, mis tunneb vee langemist kehale? Mis on see, mis tajub seda veena ja seda nahana? Mis on see, mis neid mõtteid näeb? Kust need mõtted tulevad? Mis on mõte? Kuidas ma saaksin selle kinni püüda?

Ühel päeval duši all olles (ma ei unusta seda niikaua kuni ma elan), seebitasin oma kaenlaalust ja vaatasin enda sisse, püüdes tabada otsest kogemust kogejast. Kes seda tunneb? Kes on selle tundja? Mida tähendab sellest teadlik olemine? Ja korraga, ilma igasuguse hoiatuseta, ma nägin, ilma igasuguse valestimõistmise võimaluseta, seda, mida Ramana nimetab mina-mõtteks, eikusagilt välja paiskumas. Tundsin selle koheselt, ootamatult ja vaieldamatult ära kui tegeliku tunde, mida olin alati iseenaks pidanud. See ilmus mitte millestki, mitte milleski, justkui esimene säde plahvatavast ilutulestiku raketist, mis purskub välja pimedasse ja tühja taevasse, ja seejärel kiirustas see väljapoole, õitsedes ja harunedes – see oli tuline mälestuste ja kavatsuste ja ootuste sadu, lugu sellest, mida ma teen ja miks ja mida ma plaanin edasi teha ja miks ning kõik muu. Lilleõis ja oks õitsemas ja langemas tagasi sellesse samasse mitemillegisse, millest see tuli, millest seejärel ilmus peaaegu kohe välja järjekordne mina, järjekordne jutustus minu loost. Ja see oli nii magus ja terav, hämmastava vaimse mõistmise ja arusaamise ja kinnitamise ja kergendusega, et pisarate tulv voolas mööda mu nägu alla, olles õnneks teiste karmide vanglaasukate eest varjatud dušist voolava veega.

See kõik ei tähenda mitte midagi. Sellel kõigel ei ole midagi pistmist eneseuuringu objektiga. Üllatus sellest, ei ego ei saa surra, mina-mõtte sünni/surma/uuestisünni nägemise hunnitus, aasta õndsust, õndsuse kokkuvarisemine, kuude viisi põrgut... see kõik ei tähenda mitte midagi.

Mu eesmärk teile seda spirituaalsest melodraamat jutustades ei ole anda mõista, et minu kombel pimedalt rapsimine on õige meetod eneseuuringu läbi viimiseks, vaid pigem see, et näidata teile halva näite varal, et eneseuuring on eksimatu. Seda ei ole võimalik valesti teha. Ükskõik kui kehvasti sa seda ka ei teeks, toob eneseuurimine su koju kui kavatsus iseenda olemust tundma õppida kanda kinnitab.

Ma arvasin, et tean, millest Ramana räägib. Ma arvasin, et mõistan, mida ta mõtles, kui ta rääkis mina-mõttest, mina-minast, enda vabastamisest valest ja nii edasi. Ma arvasin, et mõistan, mida ta lubas kui ta rääkis enesetunnetusest. Ja kuigi ta rõhutas, et enesetunnetus ei ole ega saagi olla midagi uut – et see ei saa olla mingisse uude seisundisse jõudmine, arvasin, et mina tean paremini. Ma teadsin, et "loomulik seisund," millest ta rääkis, on täiesti värske ja uus – seisund, millest teadmatuse, ihaldamise ja klammerdumise võrgus kinni olevad inimesed ei oska undki näha. Teadsin täiesti kindlalt, et enesetunnetus tähendab lõppu ihaldamisele, klammerdumisele ja vastupanule ning inimeluks nimetatava intellekti ja aistingute džungli puhastumist. Otsides meeleheitlikult iseennast, teadsin ma kuidas asjad on, kui olen lõpuks näinud pimeduses tõde säramas, ma teadsin, et kogu segadus ja teadmatus hajuks hommikupäikeses.

Kuidas ma võisingi teada, et klammerdumise ja vastupanu, segaduse ja teadmatuse ning õnne ihaldamise suhtes pole vaja midagi ette võtta? Ma arvasin, et vale arusaam põhjustab neid asju ning et selle puudumisel kaovad need asjad ära ja selgus hakkab domineerima. Ma arvasin, et enese vabastamine nendest koormavatest seisunditest on enese uurimise eesmärk.

Kuid inimelu kannatusel ei ole tegelikult midagi pistmist segaduse ja teadmatuse ega klammerdumise ja vastupanu ilmingutega, õnne ihaldamise kogemusega; sellel pole midagi pistmist selle näruse segadusega, mis iseloomustab suurt osa inimese elust ega peadpööritava pendeldamisega heade ja halbade seisundite vahel. Kõik need asjad, kõik head, halvad ja neutraalsed seisundid on vaid lood sinu kohta, katsed seletada ja näidata sind ennast iseendale. Kui me neid lõpuks sellistena näeme, siis näeme selgesti, et neil pole võimu meid kahjustada ega aidata.

Aga kuidas ma võisin seda teada, uskudes nii kindlalt, et minu lugu ongi mina ning et minu õnn ja mu eksistents sõltuvad selle loo tulemusest?

Kuid siiski, vaatamata mu suurtele pingutustele Ramana meetodi saboteerimiseks, tegi ravim oma töö ära.

Eneseuuringust võiks mõelda kui ravimist, kui antibiootikumist, mis on mõeldud nakkushaiguse raviks. Kui teil on nakkushaigus, lähete te arsti juurde. Teile antakse antibiootikumi retsept ning kästakse neid võtta neli korda päevas neliteist päeva järjest. Teil palutakse neid kindlasti võtta terve selle aja, isegi kui tunnete end paremini juba enne 14 päeva möödumist.

Eneseuuring tähendab lihtsalt iseenda otsest vaatamist, selle lihtsa, eitamatu siinoleva sinu vaatamist, puhta olemise kogemuse vaatamist sellest mitte midagi oodates ega sellele midagi projitseerides. See olemine, see kohalolu tunne, on kogu tõde sinust. See on püsiv, muutumatu ega ole iialgi kadunud. See on alati olnud iga sinu elu hetke taustal. See on kohal magades, ärkvel olles, und nähes, töötades, mängides ja mõeldes; see on siin, kui sul on puudujäägid või kui sul ei ole puudujääke. See on seesama praegusel hetkel, nagu see oli siis, kui olid 13, 3 või 30 aastat vana. See on see, mis teeb võimatuks eitada, et oled olemas. See on ainus tõde, mis on olemas ja tõe vaatamine on ravim, mis hävitab vale, et sa oled oma elu.

Sa pead võtma seda ravimit mitte ainult kolm või neli korda päevas, vaid nii tihti kui see sulle meenub ja selle rohu võtmise aeg kestab su elupäevade lõpuni. Kuid sa näed peagi ja saad millalgi aru, et enese tõelisuse vaatamine on miski, mida sa oled alati tahtnud, alates oma sündimise päevast. Seetõttu ei teki sul raskusi mäletada selle kaevu juurde naasta, et juua seda vett, seda ravimit.

Kui sa võtad antibiootikumi, et ravida haigust kehas, siis sa ei tea täpselt, mis selle raviprotsessi kestel toimub. Sa ei näe ega tunne enda kehasse tunginud mikroorgamnismide järk-järgulist mürgitumist ja surmakrampe. Sa ei ole otseselt teadlik nendest bioloogilistest tervenemise protsessidest, mis leiavad aset sedamööda, kuidas haiguse haare lõdveneb selle põhjuse surres. Sa tead vaid, et tasapisi, vähehaaval, tunned sa end päev-päevalt paremini.

Sama on eneseuuringuga. Ära oota mingit hetkelist muutust oma vaatenurgas või seisundis, sest tõde ei anna sulle seda. Tõde ei ole uus ja tõde annab ainult tõde ning võtab sinult vale, mis on su kannatuse ainus põhjus. Sul võib olla väga palju häid ja halbu kogemusi siis kui see vale sureb ja su tajutav vajadus asju kontrollida sureb koos sellega, kuid need ei tähenda mitte midagi. Tasapisi, vaatamata sinus aset leidvate kogemuste iseloomule, hakkad end iga päev paremini tundma kui eelneval päeval. Ja lõpuks oled rahus selle kõigega. Just nii, nagu sa alati oled olnud.

Ego jätkab samas vaimus ja koos sellega jätkub ka sinu eluloo draama. Kuid see tähendab sinu jaoks järjest vähem ja kaotab sinu jaoks meeleheitliku tähtsuse tunde. Ego ei ole lõppude lõpuks probleem. Vale, et sina oled ego, on ainus probleem.

Jäta see endale meelde: seda ei ole võimalik valesti teha. Ainus asi, mida on vaja, on kindel kavatsus iseennast otseselt vaadata alati kui sa seda teha saad, ja kõige muu eest kantakse hoolt.

See ongi kogu väärtus, mida võib leida mu valesti suunatud pingutustest. Vaatamata oma rumalusele ja isule draama järele, viis kõik see, mida ma tegin pärast eneseuuringuga alustamist mind tahtmatult ikka ja jälle vastamisi iseenese otsese kogemisega, iseenese tõega. Ning see oli just see, ja mitte miski muu, mida arvasin toimuvat, mis ajapikku juuris välja selle vale, et ma olen oma elu. Ükskõik mida ma arvasin toimuvat, vaatasin ma korduvalt, teadmatult, ikka uuesti ja uuesti iseennast, ja ainuüksi see võttis mult ära vale.

Ma jätkasin enese uurimist ja jätkan seda tänaseni ning arvatavasti jätkan seda kuni oma viimse hingetõmbeni. Ajapikku vähenes mu usk oma loosse ja tundub nüüd täiesti kadunud olevat. Ma ei saa öelda, et ma leidsin vabenemise mingil kindlal päeval või et sellel päeval ärkasin ma igavesele tingimusteta vabadusele. Tegelikult ei ole kunagi olnud hetke, mil ma pole olnud see, kes ma olen ja see, kes ma olen ei ole miski muu kui see olemise kaheldamatu tõsisasi, mis on igavene vabadus, rahu ja armastus.

Mis puutub loosse endasse, mu elusse, siis see on kahtlemata muutunud. Mis oli enne kõva, on nüüd pehme ja kerge, mis enne oli mõru, on muutunud magusaks, mis enne oli ilmajäetus, on muutunud rahulduseks ning mis enne oli orjus, on muutunud igaveseks säravaks tingimusteta vabaduseks. Kuid tegelikult ongi see alati nii olnud. Tingimused on ikka olnud (ja on praegugi) vahel rasked ja vahel kerged, mõnikord kibedad ja mõnikord magusad, mõnikord puudulikud, mõnikord täiuslikud, mõnikord ahtad, teinekord jälle avarad ja vabad. Kuid elu ei ole kunagi olnud miski muu kui vahend, mille kaudu ma saan aimata iseennast, mille kaudu ma näen seda lõputult lahti rulluvat, suurepärast ja kasutut katset öelda iseendale, kes ma olen. Kogu elu on see. Kogu kosmos ja kogu aeg ja ruum on see. Iga hea mõte ja iga halb mõte, iga suuremeelne tegu ja iga isekas tegu, iga selguse hetk ja iga tumeda segaduse hetk on niit selles lõpmatus, lõputult saavas olemise kangas.

Kõige imelisem muutus on olnud see, et koos uskumusega, et ma olen oma elu, koos igasuguste uskumustega sellest, kes ma olen või kes ma ei ole, on kadunud ka agressiooni, vihkamise ja reetlikkuse energia, mis tõuseb loomuldasa esile valest uskumusest iseenda olemuse kohta. Kaalul ei ole mitte midagi. Mitte miski, mis toimub, ei puuduta mind, mitte miski ei võta minult midagi ära, mitte miski ei anna mulle midagi ega muuda mind kuidagi. See on alati nii olnud ning vaid uskumus, et ma olen oma elu, et ma olen üldse miski, on pannud mind teisiti arvama.

Kui mul oleks olnud veidi otsest ja praktilist juhendamist eneseuuringu läbi viimiseks, oleks mu otsingud olnud ehk lühemad, otsesemad ja vähem melodramaatilised. Kuid ilma oma eksisammude ja segaduseta selle osas mida on vaja teha, ei oleks ma võib-olla taibanud, et see, mida ma enda arvates teen, ei mängi mingit rolli. Ilma oma tobedate katseteta näha mina-mõtet, saada mina-minaks, vabastada end egost sellele surma soovides või selle võltslikkust nähes, ei oleks ma kindlasti mõistnud Ramana eneseuuringu täiuslikku lihtsust. Ning ma ei oleks ehk kunagi suutnud  teile selgitada, et mida iganes te enese arvates teete või miks te seda enda arvates teete, ükskõik, mida te seda tehes enda arvates saate või kaotate, kui te vaid vaatate iseennast iga kord kui see teile meelde tuleb, siis kantakse kõige muu eest hoolt.

Kui te usute, et olete miski, ükskõik, kas kõige väiksem, kõige piiratum, kõige ebaolulisem, lootusetum ja kasutum asi, mis eales on loodud või igavene, lõputu, särav, kiirgav Teadvus ise, kogu loodu alge ja põhjus või hoopis miski, mis jääb nende vahele, siis te kannatate ning püüate kaitsta, täiustada või pisendada lugu iseenda kohta.

Lõpuks on oluline vaid tõde ning tõde sinu kohta on alati kohalolev, eitamatu ning saadaval ükskõik millal ja ükskõik millistes tingimustes. Lihtsalt vaata iseennast sellel hetkel ja sa näed.

*Satsang – sanskr. k. "sat" – tõeline + "sanga" kogukond. Satsang on õpetuse formaat, mis on levinud Indias ja läänes advaita (või neo-advaita) õpetamiseks. Satsang on kokkusaamine, mis toimub enamasti küsimuste ja vastuste vormis.

Inglise keelest tõlkinud Lehari Järg.